Mida teha, kui hobune, kellega ratsutad, sureb?

„Mida teha, kui hobune, kelle seljas oled harjunud ratsutama, sureb?“ On erinevaid viise olukorra lahendamiseks: otsida tugevam piits; vahetada juhendajat; muuta premeerimistehnikat; viia hobune uude kohta; õigustada: „aga nii oleme me ju alati ratsutanud!’; kutsuda ellu hobuse uurimise komisjon; viia läbi õppekäike omandamaks täiendavaid oskusi surnud hobustega ratsutamiseks; süüdistada hobuse vanemaid; kurta tänapäeva hobuste seisukorra üle. Kuid on veel üks variant, kui hobune, kellega ratsutad, sureb, siis tule hobuse seljast maha!

Oma põikpäisuses püütakse elus sageli tekkinud probleemile lahendust leida täpselt samasuguse mõtlemisega, mis probleemi algselt tekitas ehk teisisõnu, püütakse ratsutada edasi ka siis, kui hobune meie all on tegelikult juba surnud. Kui sellest ühel päeval aru saame, tajume seda kui ummikseisu.

Omadega ummikseisus ja just nagu ’kännu taga kinni’ olemise tunne on ebameeldiv kogemus, samal ajal olles esimene samm teadlikkuse ja uute võimaluste avastamisel nii isiklikus, kui tööalases elus. Ummikseis on inimesele kogemuslikult hädavajalik, sest viib arengulise kriisini, läbi mille saab kasvada, algatada muutusi ja suurendada oma teadlikkust elamaks täisväärtuslikumat elu. Kuigi esmalt võib ummikseis olla kogetud läbikukkumisena, on tegelikult tegemist märgiga vajadusest midagi oma elus muuta.

Ummikseis erineb igapäevasest frustratsioonist ja ei ole midagi, mis juhtuks ootamatult. Omane on sellele elu ja tegevuse paigalseisu tunne, frustratsioon, melanhoolne meeleolu kuni depressioonini välja. Nimetatutele võib lisanduda ka tunne, et minu endaga on midagi mäda või et asjad ei ole õigesti või nii nagu peaks. Peas võivad keerelda mõtted, nagu ’Ma ei tee asju korralikult’, ’Ma ei ole edukas’, ’Ma ei sobi oma tööle’, ’Mul ei ole motivatsiooni’ jne.

Ummikseisu iseloomustab ka võimetus näha väljapääsu. Püütakse midagi ette võtta, aga miski ei näi töötavat. Lõpuks tehakse ühtesid ja samu mittetöötavaid asju ikka uuesti ja uuesti lootuses, et miskit muutub ja arusaamas, et mitte midagi teha oleks veel hullem. Olukord sarnaneb lumme, mutta või liiva kinnijäänud autole: kui me ei suuda autot liikuma saada esimese proovimisega, jätkame rataste keerutamist, mis iseenesest vaid teeb auku sügavamaks.

Mõned ettepanekud ummikseisust väljumiseks:

Albert Einstein ütles, et ei ole võimalik lahendada probleemi samal tasemel mõtlemisega, mis selle probleemi lõi. Oma mõtlemist on võimalik muuta teistsuguste ja varasemast paremate küsimuste esitamisega.

  • Muuda oma kannataja ja ohvrirollist tulenev  ’miks see alati minuga juhtub-see ei ole õiglane-mida ma tegin, et midagi sellist ära teenida’ küsimus: ’millised on minu võimalused edasiliikumiseks ja loovalt probleemile lähenemiseks?’
  • Kasuta uusi, innovaatilisi, varasemalt proovimata võimalusi olukorra parandamiseks.
  • Küsi nõu ja abi. Ära ole uhke. Hoolitse vaid selle eest, et küsid abi õigetelt inimestel. Nendelt, kes on sama ’kinni jooksnud’ oma elus, nagu sina, pole tõenäoliselt sellel hetkel suurt abi oodata. Otsi inimesi, kes on läbi teinud sinu kogemusega sarnast ja sellest välja tulnud.

Ummikseisust läbi liikumisel ja arenemisel pead aga arvestama, et loobuda tuleb:

  • iseenda elu eest vastutuse võtmise vältimisest;
  • arvamusest, et keegi ei oota sinult midagi;
  • abitu ohvri rollist;
  • harjumuspärase olukorra turvalisusest.

„Sadamas on laev kindlas kohas, kuid mitte selleks ei ehitata laevu.“, John A. Shedd

Tõlgitud ja kohandatud siit ja siit.

Lisa kommentaar

Filed under Nõuanded, Psühholoogiline abi

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s